Mäletatavasti võtsid peaminister Andrus Ansip ja välisminister Urmas Paet ka Olympic Entertainment Groupi Ukraina-vaidluses sõna, öeldes, et riik rikkus Eesti-Ukraina investeeringute kaitse lepingut (tõsi, tulutult, sest OEG tuli Ukrainast ikkagi tulema).
Sel mündil on aga ka teine külg. Kui president kohtub kolleegiga, kellelt tal on vaja mingit vastutulekut, siis on tal targem teatud teemasid mitte tõstatada. Inimõigused Aserbaidžaanis, opositsiooni mahasurumine ja kontroll meedia üle, rääkimata iseseisvust taotlevast Mägi-Karabahhiast - need on köied, kus peab õige ettevaatlikult tasakaalu hoidma. Võib ette kujutada Ilvest ajamas sõbramehe juttu presidendiga, kes võttis oma ametiposti üle oma isalt, pikaaegselt kohaliku KGB juhilt ja Aseri maffia sõbralt.
Aserbaidžaan ei ole mingi demokraatia ega vaba majanduse kants: näiteks mulluses korruptsiooni tajumise indeksis oli meie endine vennasvabariik 180 riigi seas 158. kohal.
Asja teeb Ilvesele veel raskemaks see, et Aserbaidžaan on üks Euroopa Liidu idapartner, kus Eesti peab aitama euroopalikke reforme läbi viia, mitte kauplema bütsanstlikul kombel teenetega.
Samas võib öelda, et Eesti investorite 260 miljonit teeb Aserbaidžaani euroopalikumaks muutmisel rohkem ära kui nii mõnigi riiklik samm.
Nõuda välisinvestorite kaitset on tavaline osa riikidevahelisest tippsuhtlusest, ning samamoodi on sihtriigi ülesandeks kinnitada, et nad on neid väärt. Kinnisvara pole ka nii tundlik teema nagu nafta, kuhu raha pannes endistes Nõukogude Liidu maades tegutsevad investorid alati suuri riske võtavad.
Autor: 1706-aripaev