Ukraina raudtee aitas põgeneda sõja eest seitsmel miljonil inimesel. Pärast vastupealetungi viis ta ka inimesed tagasi oma kodudesse.
Foto: Reuters/Scanpix
Kell kaheksa hommikul jõudis rong jaama. Peatunud lillaka vaguni akende ette olid tõmmatud kardinad – nende taga mees, kelle jaoks oli äsja lõppenud kümnetunnine sõit küll kurnav, ent ei midagi erakordset. Pea neljakümne rahvasaadiku-aasta jooksul oli ta teiselpool ookeani sõitnud rongiga maha miljon kilomeetrit. Tõsi, mitte ühegi toonase reisi puhul polnud pidanud ta mõtlema: neile rööbastele võib langeda rakett.
"Ma ei nutnud oma pulmas ka nii nagu sel päeval – neid tundeid on võimatu kirjeldada," kirjeldab Ukraina ajakirjanik Anastassia Ševtšenko päeva, mil vabastati linn, kuhu oli jäänud tema isa.
Aasta tagasi Eesti Vabariigi aastapäeval kirjutasin oma kommentaaris, et investori parim kaitse on aktsiad ka sõjaolukorras. Täna samal päeval, mis on nüüd ka Ukraina sõja aastapäev, saan nentida: mul oli peaaegu õigus.
Venemaa sissetung Ukrainasse kestab juba aasta - see on katastroof inimeste ning vapustus majanduste jaoks. Demilitariseerimise asemel on kogu maailm asunud sõjalisi kulutusi kasvatama.
Aasta lõpu lähenedes vaatavad paljud ettevõtjad tavapärasest tähelepanelikumalt ettevõtte tulemusi ja pangakonto seisu. Kui aasta on olnud hea ja kontole on kogunenud raha, tekib loomulik küsimus. Kas jätta raha ettevõttesse puhvriks või panna see investeeringuna tööle? Ja kui ettevõte otsustab investeerida, kas teha seda oma raha eest või kasutada pangalaenu, liisingut või muud finantseerimislahendust? Sellest annab ülevaate Luminori ärikliendihaldurite juht Mari-Liis Stalde.